Praktika Amsterdamis: natuke kõike

Harjutasin tegevuste üles märkimist lühendisüsteemiga. Neid on kokku 15 tükki ja need kirjeldavad, mis sorti valiku laps tegevust riiulilt võttes tegi skaalal enda valik kuni sõbra mõjutusel, kuidas ta vahendiga tegeles skaalal sügav keskendumine kuni töötamine juhendaja abiga. Lisaks on lühendid esmasele ja korduvale esitlusele ning lühendid kirjeldamaks, mis tasemel on laps võimeline vahendi töötsükli lõpetama. Nii saavad märgitud iga päev iga lapse kohta üles kõik tema tegevused ja lapse areng on selgelt läbi nädalalehtede jälgitav. Mulle pakkus see suurt rõõmu - töö muutus eesmärgipärasemaks ja sain uuel tasemel rühma töösse panustada - kasulik olla on ju alati hea tunne. Lisaks annab selline süsteem võimaluse olla rühmas toimuva tegevuse suhtes tähelepanelikum ja teadvustada endale tugevamalt, milliseid esitlusi on vaja korrata, mida on vaja asendada või lisada keskkonda.

Lühenditega tööde nimekirjad analüüsitakse kahel korral aastas enne vanemate ja õpetajate ühist kohtumist, et pühitseda lapse arengut ja seada eesmärgid järgmiseks perioodiks lastehoius. Mul oli võimalus osaleda kuuel lapsevanem-juhendaja-õppealajuhataja kohtumisel ning need olid väga inspireerivad. Mu enda koolitaja õppealajuhataja rollis andis vanematele põhimõtteliselt samad loengud aga lühemalt ja dialoogi vormis, mida ise temalt kuulanud olin kursuse käigus. Äge oli näha, kuidas vanemate päris muredele olid päris lahendused kursusel õpitust võtta. Kirjutasin kõik soovitused ja mõtted endale üles, mis sest, et nad mul juba albumites olemas on. Kordamine on teadagi kelle ema, eks. Ühtlasi jälgisin, kuidas suhtlus juhitud oli ja kuidas loodi toetav õhustik vanemate ja hoiu vahel.

Üks suurimaid teemasid, millega konkreetsetes sõimerühmades tegeletakse, on potitreening. Nii on hoiul lademetes riidest potitrennipükse, mida lapsed hoius olles kannavad (kodus juba enda varustuses) ja mida iga päev pestakse-kuivatatakse, et olla uueks päevaks valmis. Kuigi kõike tualetis toimuvat võiks üsna lihtsasti võtta kui midagi ebameeldivat täiskasvanu rollist vaadates, siis antud hoid näitab nii kenasti, kui suur ja tähtis osa elust on iseseisvus tualetis (naljakas seda teadvustada, eksole). Nii ongi üldine pilt selline, et pooled lapsed lippavad aluspükste ja paljaste kintsudega ringi.

Sellel nädalal oli ka õnn vaadelda, kuidas juhendajad ja assistendid võtavad rühma vastu uusi lapsi. Siin liituvad uued lapsed sel hetkel, kui hoius avaneb vaba koht, nii saab väga kenasti pakkuda üksikutele lastele sujuvat sisse elamise võimalust. Mulle selline süsteem väga meeldib. Väga äge on näha praktikas, kuidas kogu protsess käib lugupidavalt ja väikeste sammukeste haaval lapsest lähtuvalt. Samas ei ole ka pikka venitamist ja lollitamist. Sellise tasakaalu kogemine oli mulle väga väärtuslik.

Praeguseks kõik. Kirjutamiseni uuel nädalal!

Epp.