Esimesed muljed praktikalt

Alustasin rühmaruumide vaatlemise ja nende endale üles joonistamisega, et tegevuste valikus orienteeruda. Alati on äge näha, kuidas sõimerühma programm on lahendatud vastavalt kohalikele võimalustele ja ruumi piirangutele. Esimene ruum on vaid ca 30 ruutmeetrit suur ja mõeldud kaheksale lapsele ning see andis kinnitust, et Montessori ettevalmistatud keskkond ei pea tingimata hiiglaslik olema, et mahutada ära kõik vajalik (olgu, ruumist on veel puudu nõude ja pesu pesemise töö). Teises sõimerühmas on ruumi ca 60 ruutmeetrit ja seal õpivad 14 last. Sõimerühmades on lapsed vanuses 1-2,5a. Samas lasteaias on ka koolieelikute rühm kuni 4a lastele, kus kahes kõrvutiasetsevas klassiruumis on väljas 3-6 vanuseetapi esimese otsa vahendid. Lastehoiu õppealajuhataja selgitas, et tavaliselt on 2,5a vanused lapsed valmis edasi liikuma koolieelikute rühma ning Hollandis algab kool juba 4 aastaselt. Nii sai aastaid tagasi sisse seatud ka koolieelikute rühm.

Tavaline päev hoius näeb välja nii, et hommikul aitan ette valmistada rühmaruumi. Vaatan, et kõigis tegevustes oleksid vahendid korras ja olemas. Toon igapäevaelu harjutuste alasse puuviljad, kuivikud ja võileiva määrde, puhastan tahvli, sätin korvid-kandikud, toolid-lauad sirgeks. Sellele järgneb sõimerühma laste kahetunnine töötsükkel, mille vältel märgivad töötajad üles, millega lapsed tegelevad ja mis taseme juures nad. Ka mina hakkan seda süsteemi kahekümne lühendiga uuel nädalal harjutama. Töötsükli jooksul kostub tihti hüüatusi “It is my work!” mõnelt pisikeselt, keda teine pisike on tulnud uudishimulikult vaatama või soovima ise teha tegevust. Käes on juba aprill ja näha on, et lapsed on saanud pikalt ruumis toimetada, sest teavad täpselt, kuhu viia prügi, kuidas rullida töömatt kokku, kuhu asjad käivad jne.

Peale töötsüklit lähevad lapsed lõunale, kus nendele on laud kaetud ja neil on võimalus endale kausist toitu serveerida. Võrdlen seda Prahas nähtud Montessori sõimerühmaga, kus sõimelapsed katsid endale ise laua ning pesid pärast einet nii lauamati kui enda koha laua ääres. Lõuna algab ja lõppeb lauluga ning kui meeleolu kipub ulakaks minema, saab ka siis lauluga selle taas jonksu. Lõunasöögi ajal lauldakse ka sünnipäevalaulu ning saadetakse teele nelja aastaseks saanud lapsi, kes järgmisel päeval alustavad juba uues koolis. Lapsele pannakse pähe paberist kroon, lauldakse tema lemmiklaulu ja head-aega laulu ning antakse üle kaart heade soovidega. Samal ajal einestavad nii sõime- kui koolieelikute rühm. Pisemad alustavad ja lõpetavad vanematest lastest varem.

Peale lõunat tehakse tualetitiir, lapsed pusivad enda võimete kohaselt riided selga ning algab õueaeg. Sõimerühm veedab õueaega hoone sisehoovis, mis on kaetud kummimattidega ja ehitud potitaimede ja -puudega. Seni olen olnud peamiselt liumäeinspektor, kes vaatab, et lapsed jalad ees liugu laseks ning et kedagi liu peal ees poleks ning et üksteisega lugupidavalt käitutaks.

Õuesoleku ajal tulevad lastele järele esimesed vanemad. Teised lapsed siirduvad magama pimendatud ja hästi ventileeritud vaiksesse ruumi. Lapsed magavad põrandal madratsitel toariietes ning õhukese lina all. Mulle harjumatult mõjub see, et nad ei riietu ümber uneriietesse. Peale und on aeg jälle tualetiks, järgneb vaba mäng, õhtuoode ja sõltuvalt ilmast tegutsetakse jälle rühmaruumis või minnakse õue.

Tervitades