Praktika Amsterdamis: algus

Minu motivatsioon 4. taseme kutset saada on soov avada koos sarnaselt mõtlevate lastevanematega Haapsalus või kuskil keskuse lähedal Läänemaal Montessori pedagoogikal põhinev lastehoid.

Lastehoiu tegevusloa saamiseks vajalike tingimuste nimekirjast saab lugeda, et kõige muu hulgas on vajalik vastavalt koolitatud personal. Olen lõpetamas ka 0-3 a laste Montessori juhendaja diplomikursust Praha Montessori Instituudis ja see justkui võiks olla piisav, et lastega tegeleda aga hetkel veel minu teada kutsekotta pole pöördutud vastava koolituse diplomiga, et võrdvääristada seda lapsehoidja kutsega ja uudishimu lapsehoidja kursuse sisu vastu sai minust samuti võitu. Sisult on kaks koolitust, AMI 0-3 juhendajakoolitus ning lapsehoidja tasemeõpe, osaliselt kattuvad. Nii on võimalik AMI diplomi saades kanda üle ka aineid VÕTA programmiga lapsehoidja kutseõppesse. Kahel õppekaval on ka suuri erinevusi ning mitmeid teemasid käsitlevad kaks koolitust üksteisega võrreldes pikemalt.

Kui tuli aeg valida praktikakoht, tundus kõige loogilisem Montessori pedagoogikat eviva lasteasutuse kasuks otsustada (sobivad nii lasteaiad kui -hoiud) ja Eestis neid juba on. Kuna aga minu huvi on suunatud just beebidele ja sõimeealistele lastele, siis paraku sellist rühma veel Eestis ei ole. Lähimad Montessori sõimerühmad on Helsingis ja Riias. Viimases, Uliana Maiorova juhendatud rühmas, oli mul ka au vaatlemas käia diplomiõppe raames (ja oli see vast elamus!).

Alustasin otsinguid esimesest allikast - minu AMI 0-3 diplomikoolituse juhendaja Heidi Philippartist, kes asutas enda Montessori lasteaia Amsterdamis 1996. aastal. Seal toimetab suisa kaks Montessoril põhinevat sõimerühma, mida juhendavad omakorda inimesed, kes õppinud legendaarse dr Silvana Montanaro ja meilgi tuntud Patricia Wallneri käe all. Heidi poole ajendas pöörduma ka võimalus näha uusi sõimerühmi ning võimalus laiendada niiviisi silmaringi ja kogemustepagasit.

Erasmus+ programm toetab täiskasvanute õpirännet kattes transpordikulutused ja majutus-elamise kulud kohapeal. Toetuse suurus oleneb praktikakoha kaugusest praktikandi koduriigist ning kuidas praktikant kohapeale reisib (minnes kahekesi on võimalik mööda maad reisides saada ka rohkem toetust reisikulude katmiseks keskkonna säästmise eest). Toetuse olemasolu tähendab, et sain end reklaamida kui atraktiivset lisatööjõudu. Heidi oli mind valmis hea meelega vastu võtma. Siin mängis vast ka rolli, et olen tema enda õpilane ning suuri üllatusi ma ei peaks neile pakkuma. Pidin veel läbima kohaliku kriminaalregistri kontrolli (VOG) ning registreerima end Kinderopvang registris (hetkel see mul pooleli, kuna BNS number puudu).

Reisime neljakesi - abikaasa, 1a ja 3,5a lapsega. Amsterdami oli võrdlemisi keeruline leida meie kambale taskukohast majutust. Odavama otsa hinnad küündisid ikka 4000 euroni ja seda me ei oleks jaksanud - mõtlesime juba vahepeal, et plaan jääbki katki, sest ei näinud end kuskil metsa veerel kämpingus kuu aega elamas. Kui reisiksin üksinda, oleks ehk isegi võimalik olnud toetuse abil mõni odav hostel või airbnb tuba võtta. Appi tuli sõbra töökaaslane ja üks tore eesti pere, kel samas vanuses lapsed ja korter paari kilomeetri kaugusel Vondelparki veerel asuvast praktikakohast nii et jääme ikka eelarvesse.

Nüüd istumegi Liepaja-Travemünde praami peal, vanem laps on täiesti ebamontessorilikult saanud vaadata pea päev otsa multifilme, pisem rullib mööda kajutit ringi ning abikaasa kütab tööd teha, et olla valmis lühema to-do listiga vastu võtma nelja järgmist nädalat, kus olen esiti 8.30-14.30 ja siis juba pikemad päevad neist kolmest eemal. Pisikeste lastega on sellised ettevõtmised tihti dilemmat tekitavad, et teen nende heaks aga olen samal ajal neist eemal, et mis siis lõpuks hea on. Vaatan siis tulevale ajale nii, et nende suhe isaga saab veel tugevamaks ja nemad ise iseseisvamaks ja meie perega ühe ägeda seikluse osaliseks.