Mõtteid praktika viimaselt nädalalt

Oli jätkuvalt momente, kus tundsin enesekehtestamist vajavatel momentidel teatavat ebakindlust (sest kuidas minna edasi momendist, kus kahene järjekindlalt kõigele Ei! vastab - nüüd on selleks puhuks paar võtet kasutada, mille eest väga tänulik olen) ja vahel olid ka laste potitreeningu suulises vormis kavad üks suur virr-varr, millel raske järge pidada. Seda osa pean nuputama, kuidas enda rühmas teha, et kõik kolleegid ühel lehel oleksid.

Viimane nädal tekitas ka mõningast leinatunnet - olen seda intensiivset aega siin väga nautinud ja huviga jälginud, kuidas toimib üks pikalt-pikalt tegutsenud Montessori hoid. Nii oli juba natuke kurb, et praktika saab läbi. Tunnen, et nüüd olen saanud Montessori juhendajakoolituse niiöelda täismahus - mu koolitaja, kes hoius õppealajuhataja rollis on, istus minuga ülepäeviti vaiksemal hetkel rühmaruumis ning vastas tekkinud küsimustele ja avas hoiu eestvedamise telgitaguseid. Need üks ühele vestlused, nagu ka talle ütlesin, olid just selleks viimaseks puuduolevaks lüliks, mis kursusel saamata jäid (meil oli suur kursus ning vaid üks moodul oli instituudis koha peal, nii ei avanenud suurt võimalust luua kontakti). Juhendajakoolituse üks osasid on ka Montessori sõimerühma vaatlemine ja juhendamine. Aga need olid nii viivukesed nädalakesed, mis ainult tekitasid isu rohkem seda ime kogeda. Nüüd tunnen, et sain ka selles mahus juhendamist harjutada, mida süda ihkas.

Viimasel nädalal läksin kaasa koolieelikute rühmaga pargivisiitidele. Lapsed istusid hoiu ees suurtesse kaheksakohalistesse kärudesse ja tõeliselt tugevad juhendajad lükkasid kärusid enda ees. Need lapsed, kes käru peale ei saanud, sain mina ja teine vaba abiline omale käe otsa. Teel sihtpunkti tutvusime pargis kasvavate lilledega ja seal elutsevate lindudega. Siin kasvavad tulbid ja nartsissid igal pool, peaaegu nagu lihtsalt rohi või võililled meil, et seda on iga kord Hollandis käies naljakas kogeda. Paadipargis nägime, kuidas sild tõuseb püstisesse asendisse, et laevad läbi lasta. Jutuks tuli ka, kuidas Eestis on üldiselt lasteaedade aiad sellised pisema pargi suurused ja neil tavaliselt pisikesed tikutopsid majade sisehoovides (seega on igapäevased külastuskäigud lähiümbruse parkidesse suurematele lastega suisa vältimatud).

Selle kuu jooksul nägin mitmeid lapsi rühmaga liitumas ja seda, kuidas see neile esiti raske oli. Ja see oli mulle ka raske, sest nutvast lapsest hakkab alati väga kahju. Aga siis nägin, kuidas peale sisse elamist nad tundsid end hästi, teevad rahulolevalt tööd, tunnevad rõõmu koos mängimisest ja üksteise abistamisest (milline hooliv härrasmees võib üks pooleteistaastane olla!). Kui enne kõhklesin, et kas sõim siiski pole natuke liiga varane aeg, et vanematest eemal olla pikemalt (ja naljatlevalt, et kas ma olen üks hirmus inimene, et soovin sõimerühma avada) siis nüüd peale selle kõige kogemist siin tunnen hoopis vastupidist - tundub, et see on just õige aeg, mil laps võiks liituda suurema grupiga, tunnetada end miniühiskonna toimiva liikmena, teha igapäevaselt iseseisvaid valikuid ja kogeda enda ümber veel inimesi, kes temast hoolivad. Ja oh, kuidas nad hoolivad ja armastavad neid lapsi - laulavad neile ja teevad õues pulli ja kõik nii, et säilib üksteist austav suhtlus ja mis peamine, nad on lastega kannatlikud. Kõik need asjad võtan enda loodavasse rühma kaasa.

Aitäh Heidi, Maia ja Annie; Erica ja Olga; Viviana, Leila, Sultan ja Rasheeda; Victoria, Jules, Tuscany, Noelle, Lupi ja Mandzu ja keerulise nimega kokk! (täpselt nii mitu inimest on vaja, et hoida töös kahte sõime- ja ühte koolieelikute rühma)

Praktikapäeviku lõpp.

Loodan, et oli tore lugemine.

Epp kevadisest Amsterdamist