6-12a laste juhendaja

Pildil sünnipäevaüllatusega Hele.

“Mida kõike ma teinud pole… aga ikka hariduse nimel!”

Palusime Helel kirjutada endast lähemalt, kuidas ta Montessorini jõudis ning jagada muljeid käimasolevalt koolituselt. 

Kui keegi peaks kirjutama raamatu pealkirjaga „Kuidas jääda truuks haridusele, isegi siis kui elu viib sind direktorikabinetist terviseuuringute laborisse ja sealt rahvusvahelistele lavadele“, siis võiks selle autor julgelt olla Hele Leek-Ambur.

Minu lugu hariduses algas nagu paljud head lood kooli ees seistes – õpetajana. Tuli kehaline kasvatus, tuli inimeseõpetus, tulid noored energiat täis silmadega, kes lootsid, et õpetaja ei too neid jälle staadionile jooksma (aga ikka tõin!). Ja siis tulid uued rollid. Direktor Tallinna Nõmme huvikoolis, projektijuht Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskuses, lektor ülikoolis, õppekava kuraator – no tõesti, mida ma teinud pole! Aga üks asi jäi kõiges ikka samaks – soov mõista, toetada ja kasvatada õppimist.

Ja siis – täiesti ootamatult, aga samas täiesti loogiliselt – jõudis minuni Montessori.

Miks Montessori? Aga muidugi seepärast, et kui sul on olnud võimalus osa saada OECD haridusfoorumist ja kuulata, mida ütleb hariduse tuleviku kohta maailma tippekspert Andreas Schleicher,  siis hakkab peas helisema. Ja kui ta räägib, et tulevik kuulub mitmekesistele õpikeskkondadele ja õppija individuaalsusele – siis jah, mu süda ütles: „See kõlab nagu Montessori!“

Olles ülikooli erinevate haridusprojektide ja koolitusprogrammide loomisel ise näinud ja uurinud motivatsiooni, õpistrateegiate ja eneseusu olulisust õppimisel, tekkis mul tahtmine testida: kas need teooriad töötavad ka päriselt? Ja siit algas tee Montessori õpetaja koolitusprogrammis, mis kestab kaks aastat. Nüüdseks olen juba teises moodulis ja parasjagu keset vaatluspraktikat – on alles seiklus!

Koolitus on intensiivne, rahvusvaheline ja väga põhjalik. Materjali jagatakse tihedalt – vahel on tunne, nagu püüaks infot voolikust. Aga see on põnev! Õpin uuesti joonistama, arvutama ja kirjutama, justkui oleksin ise väike Montessori õpilane. Iga õppematerjal, olgu see grammide kaal või geomeetriline tahukas, on osa suurest mõistuspõhisest süsteemist, mis on üles ehitatud detailideni: riiulite kõrgus, õppevahendite paigutus, turvalisus – kõik selleks, et laps saaks ise õppida ja tahta õppida. Ja nad tõesti tahavadki.

Esimene vaatlus Haapsalu Montessori Keskuses oli nagu väike ilmutus – kolmeaastane laps valib ise töö, tegutseb keskendunult ja kui tal abi vaja, siis ainult kergelt puudutab õpetaja õlga. Kas pole müstika? Ei mingit kisa, ei mingit käsklust. Ja sama laps valab ise oma joogivett, pühib laua ja viib nõud riiulile. Täiskasvanu minus hämmeldus, laps minus kilkas rõõmust!

Meie kursusegrupp on kirju seltskond, kuid meid seob üks eesmärk – õppida tundma last kui isiksust, mõista tema arenguetappe ja leida viisid, kuidas hoida tema huvi elus ja säravana. Meie kõigi tööriistakast täieneb iga päevaga: on nii loodusõpetuse karpe, matemaatilisi helmeid kui ka grammatika kuldseid sildikesi. Iga asi oma koha ja looga.

Kui keegi kunagi ütleb, et õpetamine pole loominguline või seikluslik töö – siis kutsu ta mulle külla. Näitan talle, kuidas ma mõõdan liivakella, loen silpe ja samal ajal süvenen küsimusse: kust algab elu?

Üks on kindel – olen tagasi õpetaja rollis, aga nüüd Montessori õpetajana. Ja poleks kunagi arvanud, et just siin, pisikestes detailides, vaikses ruumis ja lapse säravas pilgus peitub kõige suurem õpetamise maagia.

Hele jagab veel pilte koolituselt: